Suvel oli meie tegemistes pikem paus, aga laupäeval, 29. septembril võtsime jälle matkatee jalge alla ja seadsime sammud Vana-Vigalasse. Alustasime jalutuskäiku poe eest ja võtsime sihiks tutvuda sealkandi kaunite parkidega. Meie retke juhendas kohaliku rahvamaja juhataja Astra, kes kõndimise juurde jutustas meile palju põnevat Vana-Vigala rikkalikust ajaloost. Saime teada, et Vana-Vigalas on mitu suurt alleed. Tutvusime Näljamüüri tekkelooga.
Nägime tammesid, mida on siia istutama hakatud juba ammu enne EV100 raames alustatud 100 tamme parkide kampaaniat.
Jalutasime ka läbi mõisa kalmistu ja uudistasime kinnimüüritud kabelit.
Seejärel võtsime suuna jõe äärde, kust paistis ohvrihiis ja Vigala Sassi loitsukivi.
Meile näidati ära ka koht, kus talvel õigel ajal peale sattudes võib näha kuulsat Vana-Vigala jõe jääratast. Kohe tekkis huvi talvel tagasi tulla :)
Avastasime, et Vana-Vigalas on palju toredaid kohti, kus looduse keskel aega veeta - kuhu me ka ei läinud, tervitasid meid ilusate vaadetega istumiskohad.
Järgmiseks seadsime sammud 18. sajandi lõpust pärinevasse mõisaparki, kus ootasid ees üsna ebatraditsioonilised, aga see-eest väga huvitavad käänulised metsarajakesed, mis looklesid küngaste vahel üles-alla. Nägime ära ka mõne tiigi - jutu järgi pidi neid sealkandis päris palju olema.
Siis juba leidsimegi end mõisahoone juurest, kus praegu tegutseb kool.
Üks osa mõisahoone välisseinast on teistest silmatorkavalt erinev - seal on säilinud endisaegne viimistlus tuha ja klaasipuru seguga.
Kuulsime nii legendi kui ka tõestisündinud lugu sellest, miks esimene mõisahoone jõkke vajus ja ka sellest, kuidas 1905. aasta mässu käigus mõis süüdati ja rüüstati. Samuti saime teada, et mõisas asuvad kaks Pompeji väljakaevamistelt pärinevat antiikset bareljeefi.
Tegime mõisale tiiru ümber, seejärel seadsime sammud Hirvepargi poole, mis on pärit mõisapargiga samast ajast.
Lahkudes nägime ära ka mõisa poole suunduva tee algust raamivad graniitobeliskid.
Hirvepark tervitas meid puude vahelt kiiri heitva päikese säras ja värvides. Oma nime on park saanud selle järgi, et sinna rajatud aedikusse asustati punahirved, kes tänaseks on küll juba ammu vabadusse lastud. Sellegipoolest nägime palju toredat.
Kuulsime lugu kummitavast mõisaprouast, kelle taltsutamiseks Lisette saarele kuraditosin veskikivi oli veetud.
Tegime väikese piknikupausi RMK rajatud puhkekohal.
Seejärel vaatasime üle ka päikesekella ja jalutasime veel natuke pargis.
Muuhulgas saime kinnitust, et asume ka RMK matkateel.
Pargist lahkudes nägime huvitavat nähtust - paljude mahavõetud puude tüvedest kasvasid välja uued puud, mõne puu tüvest koguni mitu erinevat liiki :)
Lõpetuseks jalutasime tagasi matka alguspunkti. Endomondo vedas meid sel korral pisut alt, mistõttu osa Hirvepargis jalutatud maast jäi kaardi peale joonistamata. Kokku kõndisime ~9 km.
Kokku oleme septembri lõpuks koduvallas ringi jalutamisega kogunud juba 61,8 kilomeetrit! :)
Matkal kuuldud fakte meelde tuletada ja blogipostitust kirja panna aitas Jette (13), kes kokkuvõtteks jäi ettevõtmisega igati rahule: "Matk oli tore ja vahva. Mulle väga meeldis!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar